Eesti keel English

Elu mõte on üksteisele tuge pakkuda

Elu mõte on üksteisele tuge pakkuda
Iiri vanasõna

 

Ma ei mõelnud sellele iiri vanasõnale siis, kui ma ligi kolmkümmend kaheksa aastat tagasi läksin ajutiselt asendama lapseootele jäänud pimedate spordimetoodikut. Ma ei mõelnud sellele ka siis, kui kaksteist aastat tagasi pimekurtidega tööd alustasin.

Kõik on toimunud märkamatult, ilma suurte eesmärkide seadmise ja sügava mõtestamiseta. Minu elu lihtsalt kulgeb koos nende inimestega, kelle maailm erineb nägijate ja kuuljate maailmast. Olin esialgu selles maailmas nagu külaline, aja möödudes aga hakkasin mõistma nägemis-kuulmispuudega inimeste üleelamisi ja mõtteid.

Kus elavad need inimesed? Nad elavad meie keskel ümbritsetuna hoolitsevatest peredest, kuid me kohtame neid harva, sest meil puudub oskus nendega suhelda.

Kõik me vajame, et keegi meid kuulaks, räägiks uudiseid, tunneks meile kaasa ja tunneks meist puudust. Selle võimaluse loomiseks aga vajavad nägemis-kuulmispuudega inimesed tuge. Oleme püüdnud Eesti Pimekurtide Tugiliidu tegevuse kaudu seda pakkuda. On suur rõõm teha tööd selliste inimestega, sest nende sõbralikkus ja positiivne ellusuhtumine muudab meie kohtumised ja ühisüritused meelepäraseks kõigile osalejatele.

 

Hea huumor saadab meie tegemisi

Olime teel Baltimaade talispartakiaadile, mis toimus Lätis. Aasta oli 1976, sõiduvahendiks sellele ajastule vastava mugavuse ja sõidukiirusega buss. Korraga näen, et üks meie pimedatest sportlastest puhub jäätunud bussiaknale ja hõõrub hoolikalt, et tekiks võimalus välja näha. Küsin täielikus hämmingus: „Sven, mis Sa teed?“. Vastus: „Ah, on nii igav, hakkan aknast välja vaatama.“ Minu poolt täielik vaikus ja ääretu nõutus. Mõtlen: „Kuidas, välja vaatama? Ta ju ei näe. Mis ma küll nüüd pean ütlema?“ Bussist aga kostavad teiste pimedate rõõmsad repliigid: „Räägi siis meile ka, mis sa seal näed.“

 

Meie kultuuris on puudutus unarusse jäetud meel ning tihtipeale ignoreeritakse käsi kui eneseväljenduse allikat. Kogemuste põhjal aga teame, et pimekurdid võivad meile õpetada palju sellest, kui suurt rolli mängivad käed nende igapäevases elus, kuidas puudutuste kaudu võib informatsiooni edasi anda ja vastu võtta. Nad võivad olla meie õpetajad, kellega koos õpime oma käsi üha oskuslikumalt kasutama.

Üks teadlane on öelnud: „Meie, nägijate ja kuuljate maailm laieneb nii kaugele, kui meie nägemine ja kuulmine seda võimaldavad. Pimekurdi inimese maailmatunnetus on ainulaadne. Ta peab mõistma maailma, kasutades seda vähest informatsiooni, mida tal õnnestub saada ümbritsevast elust. Tema maailmakogemus oleneb sellest, mille ja kellega on tal olnud võimalus füüsiliselt kokku puutuda.“

 

Kalju lugu

Eestis pimekurtidele inimestele korraldatud kursusel Valgerannas 1997. aastal selgus, et ühe pimekurdi inimese olukord on eriti raske, kuna tal polnud nägemis- ega kuulmisjääki. Sünnilt kurdina oli Kalju viipekeelne, nägemise kaotuse tõttu ei saanud ta aga kasutada endisel viisil viipekeelt oma abikaasa, sugulaste ning teiste kurtidega suhtlemisel.Kaljul tekkis esialgu paanika, siis langes ta masendusse.Maailm tema ümber oli sulgunud, väljapääsu ei paistnud olevat.

Olukorda tõi muudatuse kursuse eest vastutav tüflopedagoog Olga Ilgina, kes andis viipekeele tõlkidele ja perekonnaliikmetele esmased teadmised taktiilsest viipekeelest. Suhtlemine, mis oli siiani toimunud nägemise abil, tuli ümber häälestada puudutustele. Alustati taktiilse viipekeele ning punktkirja ja

masinkirja õpingutega.

Pärast punktkirja õppimist hakkas Kalju lugema punktkirjaraamatuid, sai kirjasõbraks pimedate inimestega ja on nüüd nendega kirjavahetuses. Pärast taktiilse viipekeele õppimist saab ta jälle suhelda abikaasaga. Üritustel on tal abiks tõlk. Elul on jälle mõte. Kalju osaleb aktiivselt pimekurtide tugiliidu tegevuses, on käinud konverentsidel ja malevõistlustel Soomes. Ta on kirjutanud oma eluloo tava- ja punktkirjas.

 

Täiskasvanu roll on lapse varajases arengus otsustava tähtsusega

Jälgisin nägemispuudega laste lasteaiarühma võimlemistundi. Tunnist võttis osa ka tavalasteaias käiv pime poiss Jakob, kes osales nägemispuudega laste rühmas kaks päeva nädalas, et saada spetsiifilist õpetust. Tunni käigus tekkis vestlus. Õpetaja: „Nüüd asetame käed põlvedele. Ei, Jakob, need on sääred. Ei, Jakob, need on reied.“ Jakob: „Kus need põlved siis on?“

 

Hällist avanev vaade

Nägija ja kuulja väikelaps hakkab igapäevaseid rutiinseid tegevusi matkima ning saadud kogemuste põhjal õppima elutarkusi. Kui jälgimise võimalus puudub, tulevad abiks spetsialistid. Teame, et ükski masin ega ka kõige keerulisem mänguasi ei suuda asendada tundlikku ja osavat täiskasvanut, kes on lapsega suhtlemisel väga oluline.

Tööd väikelastega alustati Eestis 1990. aastate alguses. Abiks olid välismaised spetsialistid ja meie poolt asjast innustunud noored eripedagoogid, kes ka praegu jätkavad tööd lastega. Juurde on loomulikult koolitatud uusi spetsialiste ja huvi koolituste vastu on jätkuvalt suur.

 

Richardi lugu
Richard, see püsimatu ja tormakas hing, tuli meie perre liiga vara ja liiga pisikesena. Meie heleroosa unistus helgest tulevikust sai tugeva hoobi, kui saime teada, et enneaegsetele omane võrkkestamure on meidki tabanud ja et kõigest hoolimata ei hakka poiss päris normaalselt nägema. Mõne aja pärast saime teada, et Richardil on ka kuulmislangus.

Siis tuli spetsialist Olga Ilgina lastehaiglasse minuga vestlema. Tema juttu ma eriti ei kuulanud. Teadsin kindlalt, et mulle pole seda vaja ja mind see ei puuduta. Minu kui naise eneseteadvus oli niigi juba korralikult kõikuma löönud, sest ma polnud hakkama saanud sellega, mis on ometi nii loomulik ja millega kõik naised otsekui iseenesest toime tulevad – rasedusega,“ rääkisRichardi ema.

 

Nüüd õpib Richard Tallinna Heleni Koolis 6. klassis. Vaatamata nägemis- ja kuulmispuudele on ta endiselt täis tegutsemislusti ja energiat. Talle meeldivad väga muusikatunnid, karate, ujumine, skulptuuriring, tõukeratta ning jalgrattaga kihutamine ja rulatamine. Loomulikult ka ratsutamine ja vibulaskmine. Oleks ainult nädalas rohkem päevi ja päevas rohkem tunde! Kodus on abiks noorem õde, kui Richardi nägemisest ja kuulmisest jääb vajaka.

Need võimalused osalemiseks igapäevaelus on saavutatud vastava puudespetsiifilise õpetuse abil ja pere igakülgsel toetusel.

Et pered ei jääks oma muredega üksi, nõustame neid suhtlema ja kasvatama last. Suureks toeks on perekursused, kus vanemad saavad omavahel vahetada kogemusi ja üksteist toetada.

 

Olemegi jõudnud tõdemuseni, mida väljendab iiri vanasõna: „Elu mõte on üksteisele tuge pakkuda“.

 

Raissa Keskküla

Eesti Pimekurtide Tugiliidu tegevjuht