Tahaksin alustada oma sõnavõttu ühe naise sõnadega, kellega elu mind juhuslikult kokku viis. Ta ütles:

Keegi meist ei saa takistada puudega laste sündimist, seetõttu on töö nende laste täisväärtuslikukskasvatamiseks ja vanemate toetuseks hindamatu väärtusega. Igale lapsele on kodus, vanemate
juures üleskasvamine lotovõit.

Kõigepealt lubage meie organisatsiooni poolt tänada teid kõiki selle raske töö eest mida te teete. Tänan teid ka selle eest, et leidsite täna aega tulla siia, et koos mõelda ja arutada probleeme, mis puudutavad meie väga eripäraste laste olukorda ja nende haridusvõimalusi.

Arvan, et täna pole meil enam vaja hakata tõestama meie laste õigust haridusele. Seda me tegime viis aastat tagasi. Täna peaksime rääkima meie lastele pakutava hariduse kvaliteedist. Meie lapsi ei nimetata erivajadustega lasteks ilmaasjata. Küsimuse võiks püstitada järgmiselt:

Millised on pimekurtide ja nägemis- liitpuuetega laste erivajadused ja kuivõrd meie praegune haridussüsteem neid aktsepteerib?

Tegevuse algus lastega
Töö nägemis-liitpuuetega ja pimekurtide lastega algas 1992. aastal Eesti Pimedate Liidu raames.

1994. aastast alates toimub see töö Eesti Pimekurtide Tugiliidus. Alustasime oma tööd pimekurtide
laste väljaselgitamisest. Tegime esimesi katseid neid lapsi õpetada. See töö oli raske, sest puudus
riigipoolne toetus ning ka meie endi teadmised olid napid ning kogemus olematu.
Aga me pidime vastama nii haridus- kui ka sotsiaalsüsteemi ametnike küsimustele – kui palju üldse
on niisuguseid lapse ja kas neid on üldse vaja õpetada.

1992. aastal alustatud tegevuse jooksul oleme kodudest, hoolekandeasutustest ja mujalt leidnud ja
arvele võtnud 50 nägemis-liitpuudega või pimekurti last vanuses nullist kuni 18ne aastani. Jätan
siinjuures teadlikult eristamata, kui palju nendest lastest on nägemis-liitpuudega või pimekurdid.
Rõhutaksin, et nii nägemis-liitpuudega kui ka pimekurdid vajavad erilist lähenemist. Kõik need
lapsed on koos vanematega või kogu perega võtnud osa meie perelaagritest ning saanud seal õpetust
ja nõustamist.
Arvan, et kõnealused 50 last moodustavad ehk poole eriõpetust vajavatest pimekurtide ja nägemisliitpuudega laste tegelikust arvust Eestis.
Laste võimalused ja vajadused hariduseks
Oleme oma tegevuses pannud suurt rõhku tööle vanematega. Esiteks on vanemad oma laste
peamised õpetajad, teiseks ei ole meil veel välja kujunenud pimekurtide ja nägemis-liitpuudega
laste erivajadusi arvestavat rehabiliteerimise ja õpetamise riiklikku süsteemi.
Praeguses olukorras peame leidma vastused järgmistele aktuaalsetele küsimustele:
esiteks – mida meie haridussüsteem pakub pimekurtidele lastele
teiseks – kas pakutav on ainult koht olemiseks või kohaks, kus laps saab erivajadusele vastavat
rehabiliteerimist ja õpetust, et realiseerida kogu oma arenguvõimet.
Meie perekursustel korduvalt osalenud vanemad teavad palju täpsemini oma lapse võimeid,
oskavad hinnata laste arengupotentsiaali ja ka seda, milliseid spetsiifilisi oskusi ja teadmisi nende
laps vajab. Lapsevanemad tunnevad oma laste palju paremini kui eripedagoogid või nõustamiskomisjonid, kellele on pandud ülesandeks nõustada vanemaid, suunata laps temale
sobivasse õppeasutusse ning koostada lapse jaoks võimetekohane õppekava. Siiani on see töö olnud
formaalne, põhinedes meditsiinilisele diagnoosile, jättes lapse enda võimed tähelepanu alt välja.
Täielikult puudub lapse pedagoogilise uuringute süsteem.
Parimal juhul on last uurinud eripedagoog või psühholoog, ja on täiesti võimalik, et see on antud
spetsialistile esimene kord elus näha pimedat last. Pimekurtide Tugiliidu koolitustel osalenud ja
aastaid nägemispuuetega lastega töötavate eripedagoogide seisukohast on selline olukord rohkem
kui absurdne.
Nõuded õpetajatele, konsultantidele
Oleme koos Tartu Emajõe Kooli õpetajatega jõudnud ühisele arvamusele, et on vaja väga täpselt
määratleda need oskused, mida peavad omandama nägemispuudega ja nägemis-liitpuudega laste
õpetajad. Samuti tuleb kindlaks määrata professionaalsed oskused, mida peaksid valdama
pedagoogid, kes annavad konsultatsioone ja osalevad lapse rehabilitatsiooni- ja õppekavade
koostamisel.
Üsna tihti, kui olen osalenud nõustamistel või aruteludel, tahaksin küsida, milline on nende
inimeste/konsultantide kogemus, kui palju pimedaid lapsi on nad õpetanud, integreerinud, millel
põhinevad nende soovitused. Asi muutuks palju selgemaks, kui nõustaja ise oleks sunnitud oma
soovitusi praktikasse rakendama.
Olen jätkuvalt seda meelt, et puudega lapse olukorra hindamine ja nõustamine eeldab spetsiifilist
ettevalmistust ja praktilise töö kogemusi. Mina isiklikult ravin hambaid hambaarsti juures ja
operatsiooni lasen teha kirurgil – mitte vastupidi.
Eesti Pimekurtide Tugiliit on alati pidanud väga oluliseks informatsiooni jagamist pimekurtuse
kohta. Informatsiooni on jagatud arstidele, sotsiaaltöötajatele, õpetajatele ning haridus- ja
sotsiaalsüsteemi ametnikele. Oleme rõhutanud, et pimekurtus on spetsiifiline puue, mis nii laste kui
ka täiskasvanute rehabiliteerimisel ja õpetamisel nõuab erimetoodikat.
Viimase nelja aasta jooksul oleme väga aktiivselt tegelenud pimekurtide laste õpetajate ja muu
personali koolitamisega. Pimekurtide laste õpetajate ja rehabilitoloogide väljaõpetamine on sama
keeruline, kui pimekurtuse olemuse mõistmine. Liitpuue ja pimekurtus annavad niivõrd palju
kombinatsioone, mis tähendab, et meie laste võimed ja vajadused on väga erinevad. Näiteks on
mõni pimekurt või liitpuudega pime laps võimeline omandama oskusi ja teadmisi põhi- ja
keskhariduse normkava kohaselt. Teine laps suudab omandada põhiharidust lihtsustatud õppekava
järgi, kolmas vaid toimetulekukava alusel. Aga kõikidel nendel lastel on tõsised raskused:

• suhtlemisel ümbritseva keskkonnaga
• orienteerumisel ümbritsevas keskkonnas
• informatsiooni saamise ja vahendamisega

Siit järeldub väga üheselt, et mitte ükski meie laps ei ole võimeline realiseerima oma
arengupotentsiaali, kui temaga ei tegele eriväljaõpet saanud õpetaja, kes valdaks spetsiifilisi
kommunikatsiooni ja toimetuleku õpetamise meetodeid.
Laste õigus heale õpetajale, laste õigus elada perekonnas.
Nägemis-liitpuudega lapsed õpivad väga erinevates õppeasutustes: pimedate koolis, kurtide koolis,
vaimse peetusega laste asutustes. Kahes toimetulekuklassis õpib praegu 5 last Tallinnas, 3 last
teistest Eesti piirkondadest ja 1 laps Tartu Emajõe Koolis. Eelkooliealised nägemis-liitpuudega ja
pimekurdid lapsed käivad lasteaias Tallinnas, Pärnus või Narvas. Praegu on olukord nii, et lapse
suunamisel ühte või teise õppeasutusse ei saa arvestada lapse vajadusi, sest vanematel puudub
valikuvõimalus.
On selge, et mitte ükski õppeasutus pole oma jõududega võimeline koolitama personali pimekurdi
või nägemis-liitpuudega lapse õpetamiseks. Siit järeldub, et pedagoog, kes alustab tööd pimekurdi
lapsega, vajab juhendamist.

Nägemis-liitpuudega ja pimekurtide laste õpetamine ja rehabiliteerimine on interdistsiplinaarne,
see tähendab, et lapsega peavad tegelema erinevad asutused ning mitme eriala spetsialistid.
Hoolimata sellest, et meie riik on väike, saab praegu rääkida koostööst ainult spetsialistide tasemel,
mitte asutustevahelisest koostööst.
Meie tugiliidu peaaegu 10 aastase tegevuse põhjal võin kinnitada, kuivõrd raske on olnud algus
ning kui oluline on olnud abi, mida oleme saanud.
Olen kindel, et me poleks suutnud teha kõike seda, mida oleme teinud, kui meid poleks nõu ja jõuga
abistanud niisugused rikkaliku kogemusega rahvusvahelised organisatsioonid nagu NUD
(Põhjamaade Pimekurtide Koolituskeskus), Perkinsi pimedate kool USA-st. Meie organisatsioon
omalt poolt aga püüab igati toetada neid õpetajaid, kes on hakanud tööle pimekurtide
rehabiliteerimise ja õpetamise väga raskel ja vastutusrikkal alal.
Oleme alati oma võimete ja võimaluste piires toetanud puudega laste vanemaid nende püüdlustes
saada oma lastele selline haridus ja õpetus, mis võimaldaks kasutada kogu lapse arengupotentsiaali.
Teeme seda ka edaspidi. Teiseks oluliseks eesmärgiks on leida lastele õppimisvõimalus
kodupiirkonnas, et laps kasvaks pere keskel. Selleks oleme alustanud pimedate laste integreerimist
tavakooli.
Mitte mingil juhul ei soovi ma jätta oma ettekandega vale muljet, et Eestis ei ole toimunud
muudatusi paremuse suunas. Peab tõdema, et aastatega on puuedega laste olukord märgatavalt
paranenud. Leiame, et suurenenud on rahalised vahendid, muutunud on seadusandlus ja riiklikud
programmid lubavad arvestada iga lapse unikaalsete vajadustega.
Milles on siis ikkagi probleem?
Arvan, et tegemist on haridus- ja sotsiaalsüsteemiga. Tuleb aru saada, et lisaks ühistele
probleemidele on igal erivajadusega lapsel omad, individuaalsed erisused ja erivajadused nii
õppimisel kui ka rehabiliteerimisel. Tundub, et mitmed ametnikud pole aru saanud sellest, et
rehabiliteerimine antud kontekstis pole taastusravi ja pimekurtus pole nohu, millest saab last terveks
ravida. Ka ei ole puue ja krooniline haigus samad mõisted.
Me peame aru saama, et igal puudeliigil on omad spetsiifilised vajadused ning õppimise ja
õpetamise metoodika, iseäranis siis, kui kõne all on pime või kurt inimene, kellelt on ära võetud
võimalus maailma loomulikult tunnetada. Kui puuduvad teadmised sensoorse defitsiidiga inimeste
informatsiooni edastamise ja saamise spetsiifikast, jääb nende õpetamine üldjuhul formaalseks.
Aeg tegevuse koordineerimiseks.
Arvan, et praeguses olukorras tuleks väga tõsiselt hakata rääkima pimekurtide laste õpetamise ja
rehabiliteerimise koordineerimisest. Koostöö kaudu on võimalik leida igale lapsele just temale
kõige sobivam õppeasutus, koostada lapse võimeid arvestav individuaalne õppeplaan ning ette
valmistada ja nõustada õpetajaid.
Eesti Pimekurtide Tugiliidul on aastatepikkuse tegevuse tulemusel suur praktilise töö kogemus, nii
praktilise töö osas pimekurtide ja nägemis-liitpuudega lastega ning nende pereliikmetega, kui ka
personali ettevalmistamisel. Samuti on välja kujunenud koostöö oma eriala hästi valdavate
spetsialistidega. Meie arvates on olemas reaalsed ja konkreetsed võimalused praeguse olukorra
parandamiseks ja edasiarendamiseks. Seda saaks teha kolmanda sektori ja erivajadustega laste
hariduspoliitikaga tegelevate ministeeriumide ning kohalike võimuorganite ametnike koostööna.
Me püüdsime teha koostööd Tallinna Haridusametiga ning tegime selleks omad ettepanekud.
Kahjuks pole praeguseks konkreetseid tulemusi saavutatud, kuigi haridusameti ja meie
organisatsiooni eesmärgid ja teed nende saavutamiseks on paljuski kattuvad, näiteks:

• erivajadustega laste nõustamise ja õpetamise korraldamine;
• pedagoogide vajaduse prognoosimine ja haridusasutuste abistamine pedagoogide leidmisel;
• järelvalve teostamine eriõpetust saavate lastega tehtava töö üle.

Samas on meie pikaajaline koostööpartner, USA Hilon/Perkins programm, oma abi ja nõu
pimekurtide ja nägemis-liitpuuetega laste haridusprobleemide lahendamiseks pakkunud.
Teatavasti on nii õpetamine kui ka dialoog suhtlemise protsessid, milles on olulised kaks
komponenti – need on: teadmiste ja informatsiooni edastamine ning vastuvõtmine. Ja ei toimu mitte
midagi, kui üks nendest komponentidest puudub.

Olga Ilgina, tüflopedagoog
13.11.2003