Eesti keel English

Ka puudega inimene saab elada täisväärtuslikult

Olin minagi nooruses terve ja ülekeevalt elurõõmus. Abiellusin. Ilmale sündisid toredad jõmpsikad. Oli meeldiv autujuhi amet. Elu nagu paradiisis.

Tagurpidi käik algas minul 30.aastaselt. Ilmnes järsk silma vaatevälja ahenemine. Diagnoos-retinitis pigmentoosa. Nägemisteravus oli väga hea, aga nägin nagu läbi toru. Tuli loobuda iseliikuvate masinate juhtimisest. See oli ränk löök, aga ma ei andnud alla. Orienteerusin kiiresti ümber tööaladele, kus sain hakkama selle nägemisjäägiga, mis minul oli veel olemas. Nii kestis see 50. eluaastani.

Jäin pimedaks. Vähe sellest, kaasnes ka tugev kuulmislangus. Kõnet kuulen vaid kõrvaaparaadi abil. Lõpuks selgus, et minul on hoopis päritav USHER sündroom, mis põhjustab pimekurtust. See oli minule täielik katastroof. Olen küll tehnokraat, aga suur kirjandus- ja ajaloohuviline. Enam ma lugeda ei saanud. Elu tundus olevat tühi ja mõttetu. Elasin sügavas masenduses.

Veel ei visanud ma lusikat nurka. Minus süütas lootusesädeme tüflopedagoog pr. Olga Ilgina. Ta on ainuke oma ala spetsialist Eestis. Fantastiline ja erudeeritud naine. Elab ise pealinnas, aga metsakolkast ta mind üles leidis ja lausa kättpidi tiris mind laua äärde õppima. Üsna kähku tegi ta mulle pimedate punktkirja selgeks. Olen küll õpihimuline, aga alguses kartsin. Nüüd on rõõm suur. Ma saan jälle lugeda ja kirjutada. Eesti Pimedate Raamatukogus on suurepärane valik kirjandust. Et punktkirja oskan, olen igapäevaelus palju iseseisvam. Mul on punktkirjas oma telefonikataloog ja kaustasid on paljude pealdistega - info, raamatud, kassetid, retseptid, mõtteid, tehnika jne. Nii saan kiiresti omale vajaliku info kätte. Saan märkida tööriistad ja puuride jämedused. Enam ei aja segi moosi-ja seenepurke, sest purkidel on nüüd punktkirjas sildid peal.

Veel tehti mulle selgeks valge kepi käsitsemine ja liikumisõpetus oli tugev. Omalt poolt mõtlesin välja hoopis rattaga kepi. Monteerisin valgeks värvitud kergele suusakepile külge pesumasina rihmaratta. Niisugune veerev ratas kopeerib mulle täpselt ette kõike, mis minul kursil ees on. Sedasi liigun kindlamalt, kui vaegnägijana liikusin.

Osalen ka Eesti Pimekurtide Tugiliidu tegevuses. Sealt saan ma suurt tuge. Meil korraldatakse kohanemiskursusi. Õpetatakse, kuidas pimekurdina ise igapäevaelus hakkama saada. Tutvustatakse abivahendeid. Varem mul polnud nendest uduhalligi aimu. Vestlevad psühholoogid ja erialaarstid. Ametnikud seletavad lahti sotsiaalseadusi ja ministeeriumi poolt loodud mõistatusi. Saame omavahel kogemusi vahetada ja üksteisele hüva nõu anda. Niisugused kokkusaamised on meeldejäävad ja väga tarvilikud.

Toimuvad punktkirja ja masinakirja kursused. Minul ongi järgmiseks sammuks masinakiri selgeks õppida, et saaksin ka nägijatega kirja teel suhelda. Seejärel võtan käsile arvuti. Tunnen, et muidu jään lootusetult elule jalgu. Kõike on võimalik õppida ka pimedana. On vaja ainult tahta ja mitte midagi karta.

Praegu on pimedate ühingutes muresid rohkem kui rõõme, kuna riigipoolne toetus on arusaamatult minimaalne. Aga me pole üksi.Usume, et ükskord ikka pääsevad Sotsiaalministeeriumi tööle valdkonda tõeliselt tundvad inimesed.

Mul on päritav USHER sünroom millega kaasneb nägemis- ja kuulmispuue. Olen murelik oma järglaste pärast. Sellepärast osalengi geenivaramu projektis. Mind ei päästa miski, küll aga tõuseb sellest tulu järgnevatele põlvkondadele. Sellele lootusele lisab kindlust äsja Soomes, Retinitikute Ühingu poolt korraldatud seminaril kuuldu, et tarkade meditsiiniteadlaste arvates on umbes kümne aasta pärast silmapõhja haigus ravitav. Seda kinnitavad edukad uurimistulemused. Mina usun seda, sest mikroteadus areneb tormiliselt.

Muresid pole just vähe, aga ma ei noruta. Iga väiksemgi kordaminek ja saavutus teeb mulle rõõmu. See on võit oma pimekurtuse üle. Ise aktiivselt tegutsedes ja mõistvate inimeste keskel elades, ei olegi elu nii pime ja rõõmutu. Pidevalt õppides saab ka puudega elada täisväärtuslikult.





Henn Kungla, pimekurt 56.aastane