Ameerika kirjanik Mark Twain on pidanud 19. sajandi kaheks kõige huvitavamaks isiksuseks keiser Napoleoni ja Helen Kellerit.

Ameerika Ühendriikides välja antud postmargil on kujutatud pimekurt neiu Helen Keller ja tema õpetaja Anne Sullivan. Hispaania margil on Helen Keller eakamana. Itaalias välja antud margil on kujutatud taktiilset viipekeelt, Lõuna-Aafrika Vabariigi kahel margil aga õpetamist pimekurtide instituudis. Alabama osariigi veeranddollarisel on kujutatud Helen Kellerit lugemas reljeefkirjas raamatut. Need margid ja see münt võtavad lihtsalt, kuid täpselt kokku Helen Kelleri tehtu tähenduse maailmale.

Helen Adams Keller sündis 27. juunil 1880 Ameerika Ühendriikide lõunaosariigi Alabama väikelinnas Duscumbias. 19-kuuselt kaotas ta haiguse tõttu nägemise, kuulmise ja kõnevõime. Ta suhtles vanematega vaid lihtsate märkide abil. Telefoni leiutaja ja kurtide inimeste probleemidega tegelnud teadlane Alexander Graham Bell leidis, et Helenit on võimalik õpetada. Oma elu tähtsaimaks päevaks pidas Helen 3. märtsi 1887, kui tema juurde tuli õpetaja Anne Sullivan. Helen oli siis kuueaastane, Anne temast 14 aastat vanem. Anne oli sündinud pimedana,
hiljem saanud osalise nägemise ja õppinud Bostonis Perkinsi pimedate instituudis. Ta jäi Heleni kaaslaseks 49 aastaks. Võib öelda, et kokku said kaks erakordset, suure tahtejõuga inimest.

Kolme aasta jooksul tehti ära suur osa sellest, mis pani Heleni arengule aluse. Õpetaja ei viinud läbi koolitunde, vaid andis pidevalt edasi teadmisi. Ta pidas õigeks käsitleda seda, mis last huvitas ja vastata tema küsimustele. Anne rääkis Heleniga kui nägija ja kuuljaga ning nõudis seda ka teistelt. Kui Helen ei saanud aru kõigist sõnadest, sai ta aru mõttest, mis teda omakorda arendas. Kokkusaamispäeval andis õpetaja tüdrukule nuku ja kirjutas sõrmtähestikus sõna “nukk”. Anne tegi Helenile mõistetavaks, et igal asjal, nähtusel ja tegevusel on nimi. Tüdruk hakkas sõrmendite abil õppima sõnu. Läks aega, enne kui õpilane suutis vestluses osaleda. Helen hakkas lausete moodustamiseks kasutama pappsedeleid, millel olid reljeefkirjas sõnad. Ta otsis ka reljeefsest lugemikust tuttavaid sõnu. Õpiti värskes õhus. Eelistati lõhnavaid metsi. Helen hoidis käes konni, kanapoegi ja lilli. Anne tegi savist reljeefkaarte – sai kombata mägesid ja jõgesid.

Tsirkuses lubati Helenil lõvipoegi katsuda, elevanti toita ja karu käppa suruda. Teatris lubasid näitlejad tal oma nägusid ja kostüüme kombata. Aastal 1888 külastas Helen koos õpetajaga Perkinsi pimedate instituuti. Pimedad lapsed tundsid sõrmtähestikku. Anne õpetas Heleni kirjutama nurgeliste tähtedega tavalist kirja ja Braille kirja.

1890. aasta kevadel õppis Helen rääkima. Kõneõpetaja juhtis tema käe üle oma näo ja laskis katsuda keele ning
huulte asendit. Esimene seotud lause oli “On soe.” Helen tundis rõõmu, kui kaaslased temast aru said või koer
hüüde peale juurde tuli. Rääkimise harjutamiseks tegi ta endaga palju tööd. Anne aitas häälikute ühendamisel ja
juhtis tähelepanu valesti hääldatud sõnadele. Hiljem iseloomustati Heleni häält madala ja meeldivana. Kõnes puudus aga vaheldus. See voolas valjusti lugedes leelotusena. Kui ta jutustas mõnd lastelugu või midagi tundeküllast, suundus hääl ühelt toonilt teisele. Sama sõna võis ta erinevatel kordadel erinevalt hääldada. Saksa keele hääldus olnud suurepärane, prantsuse keele oma aga inglise keelest arusaadavam

Helenile jäi meelde 1893. aastal tehtud reis Washingtoni – Niagara joa ja maailmanäituse külastamine. Ta tajus
Niagara joa juures õhu võnkumist ja maa värisemist. Kolm nädalat maailmanäitusel andsid juurde palju sõnu. Võlusid Prantsuse pronkskujud. Helen katsus teemandite kaevandamise masinaid ja Egiptuse muumiaid. Et arendada kõnet ja huultelt lugemist, läks Helen 1894. aastal New Yorki kurtide kooli. Seal õppis ta kaks aastat.
Kuna neiu tahtis minna kolledžisse, asus ta 1896. aastal õppima Cambridge’i noorte daamide kooli. Õppejõud
harjusid tema kõnega. Anne Sullivan edastas palju õppematerjale sõrmtähestikus. Siiski oli ka reljeefses kirjas
raamatuid. Oma tööd esitas ta masinakirjas. Selles koolis olid nägijad ja kuuljad tüdrukud. Mõned neist õppisid ka temaga rääkima. Kolledžisse astumise ettevalmistamiseks tegi ta 1897. aastal sisseastumiseksamid Radcliffi kooli. Kardeti, et Helen töötab üle. Siiski tegi vahepeal Perkinsi pimedate instituudis ja koduõppel olnud tüdruk lõpueksamid kahe aasta pärast, nagu oli kavandanud. Järgnes veel üks ettevalmistusaasta.

1900. aastal asuski Helen õppima Radcliffi kolledžisse, mille lõpetas 1904. aastal. Põhieriala oli inglise keel. Kuna neiu laskis õpikuid sõrmtähestikus edastada, kulus tundideks valmistumiseks enam aega kui kaaslastel. Helen luges palju. Ta eelistas ise lugemist ette lugemisele. Enam kui ühtki teist raamatut armastas ta piiblit. Helen ei kuulnud üldse. Kui ta hoidis kellegi käest kinni, tajus ta selle inimese tahtmatute liigutuste kaudu helisid. Ta tundis inimesi käepigistuste järgi – mõni oli nagu põhjatuul, teine nagu päike. Ta tajus vestluskaaslaste meeleolu. Kui keegi oli kurb või õnnelik, ei jäänud see märkamata. Sõrmendite kasutamine on täpsem kui huultelt lugemine. Helen luges näiteks Mark Twaini huultelt tema jutustust ja tollase presidendi Theodore Roosevelti huultelt kõnet.
Kolledži eelviimase kursuse õpilasena kirjutas Helen oma lapsepõlvest raamatu “Minu elu lugu”. Esmalt ilmus
see ajakirjas järjejutuna. Kui seda raamatut lugeda, ei ole aru saada, et autor on pimekurt inimene. Kirjeldatud
on värve ja helisid. Suur osa kirjeldustest on saadud läbi Anne sõrmede. Õpetajal oli pikaajaline pimedatega suhtlemise kogemus ja hea kirjeldusvõime. Ta oli Helenit kurja eest hoidnud ja seepärast pidas neiu maailma
tegelikkusest paremaks. Helen Keller on avaldanud mitmeid autobiograafilisi raamatuid, neist “Minu elu lugu” ja “Minu usk” on tõlgitud eesti keelde. Eestis on “Minu elu lugu” avaldatud ka heliraamatuna ja punktkirjas ning “Minu usk” punktkirjas. Heleni hilisemast elust on teada, et väidetavalt reisis ta 39 riigis. Eriliselt meeldinud Jaapan.

Helen Kelleri elutee lõppes 1. juunil 1968.