Pimedate kirja looja Louis Braille (1809–1852) sai olulisima osa oma kirjasüsteemist valmis juba 1825. aastal, kuid pimedaile oli vaja oma süsteemi ka muusika “lugemiseks.

Seepärast lõi Braille peagi ka pimedate noodikirja. Selle avaldas Pariisi Pimedate Noorte Instituut pealkirja all “Sõnade, muusika ja koorilaulu üleskirjutamismoodus pimedaile punktide abil” aastal 1829. Braille loodud noodikirjasüsteem vastas hästi pimedate muusikaõppijate vajadustele ning on kogu maailmas kasutusel tänapäevalgi, loomulikult muudatuste ja täiendustega, mis aga pole muutnud süsteemi põhiolemust: Braille
noodikiri ei toetu noodijoonestikule, vaid on lineaarne, kusjuures igat nooti ja igat oktavit tähistab vastav kirjamärk.

Kuigi nüüdisajal on pimedail muusikaga tegelemiseks varasemast palju enam võimalusi tänu mitmesugustele heli salvestamise ja taasesitamise võimalustele, on kas või algtasemel vaja osata ka Braille noodikirja, sest muidu ei saa ju noodist laulda, mängida ega tegeleda tõsiselt harmooniaga.

Pärast Teist maailmasõda õppisid Tartu muusikakoolis Braille süsteemi abil kõigepealt Erich Part, Ellen Kasikov ning kolm Kunderit: Arvo, Raivo ja Auli. Õhtumuusikakoolis käisid Toivo Sirel ja Enn Liias, Tallinna muusikakoolis õppisid Harald Leikop ja Arnold Jõemägi. Nemad aga õppisid muusikat minu teada ainult kuulmise järgi.
Braille noodikirja kasutas ka osa meie pimedatest orkestrantidest. Punktkirjas noodiraamatuid sai
sel ajal tellida Venemaalt. Need olid heal tasemel ja odavad ning valik oli päris suur. Eestis on siiani
punktkirjas ilmunud Rimski-Korsakovi harmooniat käsitlev raamat ning Jerzy Habela “Muusika
sõnastik”.

Mina õppisin punktkirjas noodikirja selgeks seoses vajadusega tulla toime õpingutega muusikakoolis. See andis võimaluse koos nägijate kaasõpilastega edukalt noodikirja lugeda ja kirjutada ning muusikapalu õppida. Vajaduse korral õpin lugusid nii, et ühe käega loen nooditeksti ja teise käega mängin seda klahvpillil.

Seoses helisalvestusvahendite laialdase levikuga vähenes vahepeal pimedate noodikirja kasutamine Eestis, aga ka mujal maailmas. Eestis ilmutas 2011. aastal taas asja vastu huvi Tartu Emajõe Kool. Sealne muusikaõpetaja Kadri Kutsar lubas hakata õpetama ka Braille noodikirja. Ta oli rahvusvahelisel konverentsil tutvunud muusika õpetamisvõimalustega pimedaile. Mind rõõmustab see väga, sest need, kes tahavad muusikaga tõsisemalt
tegelda, peaksid siiski oskama nooditeksti lugeda ja kirjutada kas või algtasemel.

16. märtsil 2012 toimus Tallinna Heleni Koolis nõupidamine teemal “Punktkirjas noodiõpe”. Osalejaid oli Tallinna Heleni Koolist, Tartu Emajõe Koolist, Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumist ja Eesti Hoiuraamatukogu Eesti Pimedate Raamatukogust, lisaks muusikateadlane Outi Jyrhämä Soomest. Outi Jyrhämä on muuseas uurinud ka
Eesti vokaalmuusikat ning kirjutanud sellest töid.
Seoses sellega omandas ta ka eesti keele – imetlusväärne!

Nõupidamise tulemusena jõuti järeldusele, et kõigepealt on vaja välja selgitada punktkirjas noodiõppe vajadus õpetajaile. Samuti valmistab Outi Jyrhämä ette esmase punktkirjas eestikeelse materjali, mis sisaldab punktkirjas noodimärke, nende kasutamisreegleid ja mõningaid näiteid. Igal juhul on tegemist tervitatava initsiatiiviga, et Eestis pimedate noodikirja õpetamisega taas tegelema hakatakse.