20 tegevusaastat
Eesti Pimekurtide Tugiliidu 20 tegevusaastat
Eelmise sajandi üheksakümnendad aastad tõid uusi tuuli nii Eesti kui ka teiste Ida-Euroopa maade ellu. Muudatused toimusid ka puudega inimeste elus – loodi puudega inimeste organisatsioone ja algas aktiivne riikidevaheline koostöö. Juba esimeste kontaktide käigus Põhjamaadega tuli ilmsiks,
et Eestis puuduvad teadmised ja oskused tööks pimekurtidega.
Murrangu selle spetsiifilise puudeliigi tegevusse Baltimaades tõi Taanis tegutseva Põhjamaade
pimekurtidega töötavate inimeste koolituskeskuse (NUD) tolleaegse juhataja Marjaana Suosalmi ettepanek alustada Lätis, Leedus ja Eestis tööd pimekurtidega. Iga riik sai Põhjamaadest „kuraatori“, Eestis tehtava töö koordineerijaks sai Soome. See oli hea valik, kuna Soome ja Eesti on kultuuriliselt ja keeleliselt väga lähedased. Samuti oli heaks aluseks juba varem toimunud tihe koostöö nägemispuudega inimeste organisatsioonide vahel.
Pimekurtide tugiliidu loomine
Esmakordselt said pimekurtide laste vanemad teavet oma lapse erivajaduse kohta ja õpetust lapsega suhtlemiseks Taani spetsialistidelt 1993. aastal toimunud perekursusel Eestis. Kursusele olid kaasatud ka nägemis- ja kuulmispuudega lastega töötavad spetsialistid ning silma- ja kõrvaarstid.
Tänaseni meenutavad vanemad kohtumist tunnustatud spetsialisti Inger Rodbroega. Vanemad
mõistsid, et erialaspetsialistide olemasolul on võimalik arendada nende lapsi ning saada tuge lapse kasvatamisel ja õpetamisel. Selleks on aga vajalik luua toimiv süsteem ja koolitada töötajad.
Margarita Rägapart, Maarja Kirsberg ja Heidi Rannik.
Nii asutasidki pimekurtide laste vanemad koostöös Linnupesa lasteaia ja Eesti Pimedate Liidu töötajatega 1994. aastal Eesti Pimekurtide Tugiliidu.
Töötajate täiendkoolitus
Üheks olulisemaks eesmärgiks oli pimekurtide laste olukorra väljaselgitamine. Ilmnes, et lapsed on üle Eesti erinevates sotsiaal- ja haridusasutustes, kus töötajatel puudus oskus tööks nende lastega. Seega ei saanud lapsed vajalikku abi arenguks ega võimetekohast haridust. Haridusministeeriumi esindaja Kai Kuke eestvedamisel alustati koostööd erinevate riikidega töötajate täiendkoolituseks ja kogemuste saamiseks.
Täiendkoolitused Taanis ja Rootsis ning praktilised töökogemused Soomes andsid tüflopedagoog Olga Ilginale võimaluse kujundada teovõimeline meeskond (tegelikult naiskond) uute eesmärkide saavutamiseks.
Tunduvalt paranesid koolitusvõimalused alates 1999. aastast, kui sai alguse tugiliidu ja USA Hilton/Perkinsi programmi koostöö. Algusaastatel olid koolitajateks põhiliselt välisspetsialistid. USA konsultandid ja Soome spetsialistid on käinud koolitusi läbi viimas Eestis, kuid kolm õpetajat Eestist on saanud koolituse ka Ameerikas, ikka sama programmi raames.
Koolitustel on osalenud erikoolide Tartu Emajõe kool, Hiie kool, Maarja kool, Porkuni kool, Tallinna Heleni kool ja tavakoolide õpetajad ning paljude lasteaedade õpetajad ja töötajad. Koolituste eesmärgiks oli tagada võimalikult lai spetsialistide ring, kes saaksid osutada abi Eesti erinevates piirkondades elavatele ja õppivatele pimekurtidele
ning nägemis-liitpuudega lastele.
Arvestades pikaajalist kogemust täiendkoolituste läbiviimisel, leiame, et see peab kuuluma kõrgkoolide tegevusvalda. Juba aastaid tagasi on teemat käsitletud haridus- ja teadusministeeriumis ning tehtud koostööd Tartu ja Tallinna ülikooliga, kahjuks ei ole see andnud tulemusi ja olukord on jäänud endiseks.
MIS ON PIMEKURTUS?
Õppimisel, toimetulekul ja teistega suhtlemisel sõltuvad inimesed teabest neid ümbritseva maailma kohta. Nägemine ja kuulmine on põhilised meeled, mis teevad sellise teabe kättesaadavaks. Kombineeritud nägemis- ja kuulmispuudega ehk pimekurtidel inimestel ei ole selline ülivajalik teave selgelt ja järjepidevalt kättesaadav. Mõlema meele komplekssest kaotusest tulenev mõju on palju tõsisem, kui see oleks ühe meele kaotuse puhul.
Pimekurtus on teabe kättesaadavusega seotud puue – piiratud on visuaalse ja auditiivse teabe kättesaadavus.
Klassifikatsioon määratleb pimekurtust järgmiselt: „Samaaegselt esinev kuulmis- ja nägemispuue, mille kombinatsioon tekitab niivõrd tõsiseid kommunikatsiooni-, arengu- ja haridusalaseid vajadusi, et neid ei ole võimalik rahuldada ainult kurtide või ainult pimedate teenuste raames.” Pimekurtus ei tähenda tingimata seda, et inimene ei näe ega kuule üldse. Paljudel pimekurtidel on teatav kuulmis- ja/või nägemisjääk. Ent nii nägemis- kui ka kuulmislanguse koostoime on märkimisväärne. See avaldab suurt mõju võimele teavet kätte saada.
Pimekurtide laste vajadused on ainulaadsed. Visuaalse ja auditiivse teabe kättesaadamatus põhjustab suuri raskusi kõigis arenguvaldkondades.
„Kui lapse nägemine ei kompenseeri tema kuulmispuuet ning kui lapse kuulmine ei kompenseeri tema nägemispuuet, saab last pidada pimekurdiks.“ See tekitab isoleeritust
ja takistab suhtlemist maailmaga.
Kui laps on täielikult kurt ja pime, laieneb tema kogemus maailmast ainult nii kaugele, kui tema sõrmed ulatuvad. Sellised lapsed on tegelikult üksinda, kui keegi neid ei puuduta. Nende maailmakontseptsioon sõltub sellest, mille ja kellega neil on olnud võimalus füüsiliselt kontaktis olla (kokku puutuda).
Pimekurtust tuleb seega vaadelda kui omaette puuet, mis vajab spetsiaalseid meetodeid kommunikatsiooniks ja toimetulemiseks.
Tugi peredele
Tugiliidu 10. tegevusaasta seminari avasõnas meenutas esinaine Margarita Rägapart tugiliidu loomist. Ta rõhutas, et tugiliidu eesmärk on olnud abi osutamine perele, kus sünnib pimekurt laps, ja seda võimalikult kohe, et aidata kaasa lapse arengule. Olles ise täiskasvanud pimekurdi noormehe ema, teab ta, kui raske on kasvatada pimekurti, kes on ilma jäänud asjatundlikust abist varajases lapseeas. Tema lapseni jõudis professionaalne abi
liiga hilja. Selliste olukordade vältimiseks algatas tugiliit perekursuste korraldamise. Varajane sekkumine lapse arengusse ja perede toetamine sai võimalikuks Tallinnas elava katoliku nunna õde Mary toetusel. Õde Mary südamesooviks on toetada nägemispuudega laste arengut ja selleks on ta kogunud raha Ameerika annetajatelt. Tema toetusel läbi viidud viiepäevaste kursuste ajal viibisid pered aastate jooksul erinevates looduslikult kaunites kohtades, sest õde Mary nõue oli – toit peab olema korralik ja koht ilus.
Lisaks varajasele sekkumisele algatas tugiliit vanemate soovil pimedate laste lõimumise tavakooli. See oli ja on väga ressursirohke teenus, kuid lastele ja vanematele väga oluline toetus. Oleme suutnud täita nii mõnegi lapsevanema unistuse ja liikunud avatuma ühiskonna suunas. Eks ole selleks hea näide pimedate ja sõpruskonna NÄPI nägijate laste ühine peotantsukursus.
Töö täiskasvanutega
Täiskasvanud pimekurte on tugiliidu tegevusega haaratud tunduvalt vähem. Kuna Pimekurtide tugiliit tegutses algaastatel Pimedate liidu kaitsva tiiva all, siis andis koostööprojekt Soomega hea võimaluse täiskasvanud pimekurtide väljaselgitamiseks. Pimedate liidu esinaine Anne Veske ja tarmukas instruktor Anne-Mall Kroon andsid oma panuse koostöös. Laiema üldsuseni jõudis teave pimekurtusest ja nende inimeste vajadustest
sotsiaalministeeriumi spetsialistide Vilja Kuzmini ja Eha Leppiku abil, kes pidasid oluliseks tööd
pimekurtidega.
Töötajate täiendkoolitused Taanis, taktiilse viipekeele koolitus Soome spetsialisti poolt ja mitmed teised koolitused on andnud kindlust tööks täiskasvanutega. Koostöö Soomega on olnud tihe. Kepikõnniharrastajad on mitmel korral osalenud üritustel Soomes ja tänavu suvel Tallinnas toimunud Soome-Eesti kursusel oli Soomest 52 ja kokku 71 osalejat. Muljed seebi viltimisest ning oma kätega valmistatud ehted talgikivist ja polümeersavist jäävad osavõtjatele ilusaks mälestuseks kohtumisest.
Lahendamata probleemid
Teguderohke ja pikk teekond on tugiliidu töötajatel seljataga, kuid siiski ei saa väita, et oleme saavutanud põhikirjas püstitatud eesmärgid. Koos areneva ühiskonnaga areneb ka tugiliit. Ja nii liigume muutlikus ühiskonnas edasi, üritades hoida oma jätkusuutlikkust, kaasa rääkida uute seaduste väljatöötamisel ja uute teenuste loomisel, kaitstes pimekurtide ja nägemis-liitpuudega isikute huve. Pimekurtuse tõttu on raskendatud meie laste haridustee ja täiskasvanute töölesaamine. Üldsusele mõeldud asutused ja teenused ei arvesta
puudeliikide eripäradega, olgu see pimekurtus või pimesus. Koos teenuste ühtlustamisega võivad ära
kaduda ka eriteadmised ja puudespetsiifiline kompetents, kui riiklikud asutused ei hakka rohkem
arvestama puudega inimeste organisatsioonide arvamusi.
Eesti Pimekurtide Tugiliit on pimekurte inimesi, pimekurtide laste vanemaid, täiskasvanud pimekurtide hooldajaid, eestkostjaid ning toetajaid vabal algatusel ning võrdsetel alustel ühendav mittetulunduslik
ühendus.
Eesti Pimekurtide Tugiliit alustas tegevust 1994. aastal pimekurtide laste vanemate algatusel.
Kahekümne tegevusaasta jooksul on tugiliidu esimeesteks olnud lapsevanemad Margarita Rägapart, Maarja Kirsberg ja Heidi Rannik. Nad on andnud oma panuse pimekurtuse kui spetsiifilise puude
tutvustamisel ja aidanud luua paremaid võimalusi tööks laste ning täiskasvanutega. Südamlikud tänusõnad neile tehtu eest.
2014. aastal on Pimekurtide tugiliidus 67 liiget, kusjuures suurem osa on nendest täiskasvanud pimekurdid ja nende pereliikmed ning lapsevanemad. Arvestades olukorda, kus pimekurdid ja nägemis-liitpuudega lapsed ning täiskasvanud vajavad elus toimetulekuks ja kommunikatsiooniks
kõrvalist abi, siis on tugiliidu tegevusega haaratud suur hulk inimesi.
Lõpetuseks
Oluliseks tähiseks oli Eesti Puuetega Inimeste Koja liikmeks saamine Helve Luige juhtimise ajal. Juba esimestel kohtumistel mõistsime, et meie eesmärgid ühtivad ja tahe ühiselt tegutseda liidab meid. On oluline kuuluda organisatsiooni ridadesse, kus sihikindlalt ja tasakaalukalt liigutakse seatud eesmärkide poole.
Ja nii võtabki Pimekurtide tugiliit kahekümne aasta tegevuse kokku positiivsete lootustega, olles tänulik oma pikaajalistele töötajatele, koostööpartneritele ja toetajatele.
Täname kõiki neid, kes pikki aastaid on teinud ja teevad tänuväärset tööd pimekurtide ja nägemis-liitpuudega lastega: Baiba Põder, Airi Pungas, Anne Külvi, Ene Järvik, Kairi Ilmets, Riin Ööbik, Liina Leomar ja paljud teised.