1994. aasta 16. aprillil registreeriti Eesti Pimekurtide Tugiliit.

Selle eesmärk on kaitsta ühistegevuse kaudu pimekurtide huve ja õigusi, tagada pimekurtidele võrdsed võimalused teiste kodanikega, olla koostööorgan riigi ja omavalitsusasutustega, rääkida kaasa sotsiaalpoliitikas pimekurtide ravi, sotsiaalse rehabilitatsiooni ja suhtlemisvõimaluste väljatöötamisel ning rakendamisel. Praeguseks on tugiliit kasvanud 66-liikmeliseks.

Eesti Pimekurtide Tugiliidu tegevjuht Raissa Keskküla:

Eelmise sajandi üheksakümnendate aastateni Eesti Pimedate Liidus, mis tol ajal kandis nime Eesti Pimedate Ühing, lastega ei tegeldud. Siis otsustati, et võetakse käsile ka töö lastega. Seda oli hea teha, sest oli olemas kõrgharidusega tüflopedagoog Olga Ilgina. Pimedate liidu abiga hakati otsima võimalusi. Leiti, et tegevuse alustamiseks sobiks Tallinna 124. Lasteaed, hilisem Linnupesa lasteaed. 1993. aastal avatigi esimesed pimedate laste rühmad. Koos Taani ja Soome asjatundjatega korraldati ka perelaager, kus osalesid lapsevanemad koos oma pimekurtide ja tervete lastega. Soome spetsialist ütles vanematele: „Kui tahate, et asjad edeneksid, siis
peate tegema oma organisatsiooni.“ Nii lapsevanemad tegidki, kutsudes kaasa lastega tegelnud töötajaid. Tugiliidu esimene esimees oli Margarita Rägapart, kaasa aitasid Olga Ilgina, Aire Pungas, Liina Leomar, Baiba Põder, Ene Järvik ja Anne Külvi, samuti Priit Kasepalu.

Tugiliidu liikmete hulka kuuluvad lisaks pimekurtidele töötajad, kes läksid Linnupesa lasteaiast üle Tallinna Heleni
Kooli või liitusid koolis töötades, samuti pimekurtide tõlgid. Töötajate ring on kaunis suur ja püsiv. Paljud 25 aastat
tagasi alustanud töötavad siiani. Meie töötajad on käinud koolitustel Taanis, Soomes ja Ameerika Ühendriikides
ning sealsed asjatundjad on käinud Eestis töötajaid koolitamas. Nad on saanud küllaltki hea ettevalmistuse.
Seda näeb tööst. Kui vaatan, milline on laps lasteaias ja milline aastate pärast, imestan – ei näe, et lastega
tehtaks midagi erilist, see läheb kuidagi iseendast ja need lapsed on nii tublid.

Aedi lugu

Aet sündis aastal 1986. Ta kaalus sündides vaid 2 kilo 200 grammi. Poolteist kuud olid ema ja laps Tartu Lastehaiglas, kus pisitüdrukut toideti sondiga. Kui nad koju lubati, kirjutati saatekirja vanematele teadmiseks, et kui Aet kuu-poolteist elus püsib, on hästi, ja kui kolm kuud, siis on ime. Praegu on Aet 32-aastane.

Tüdruk kasvas, võttis kaalus juurde, aga ei tulnud kõnet. Eestis ei olnud kedagi, kes oleks osanud öelda, mis tal viga on. Isa sõitis Moskvasse surdologopeedia instituuti. Kui tüdruk oli 9-kuune, anti instituudis diagnoos – kuulmis- ja nägemispuudega ehk pimekurt. Selle teadmisega tuldi Eestisse tagasi. Nii jaoskonnaarst kui ka suguvõsa soovitasid tüdruku ära anda. Aga seda vanemad ei teinud. Lapse silmadel oli kae ja ta praktiliselt ei kuulnud. Kae opereeriti esimese aasta jooksul. Praegu on Aet ühest silmast täiesti pime, teises on
+16 lääts ja napp valgustundlikkus.

Aet pandi lasteaeda, mis oli mõeldud kurtidele. Nüüd tahtis sinna tulla keegi, kelle kohta kasvatajad ei teadnud, kuidas temaga käituda. Tunnustus lasteaiale – tüdruk võeti vastu. Seal oli vahva kunstiõpetaja, kes tabas ära Aedi kunstitunnetuse.

Järgmine periood oli Tartu Emajõe Kool. Piiga nägi toona kuigipalju. Kui ta pani raamatu oma silma lähedale, siis ta ka luges. Ta oli võimeline ruumis kuni 20 meetri kaugusele nägema. Sportlikud vanemad käisid orienteerumisneljapäevakutel. Metsa oli 3-7-aastastele kahekilomeetrine punase nööri rada vinka-vonka veetud
ning rajale kolm kontrollpunkti pandud. Toona 7-10-aastane Aet lükati ka jooksma – nöör pihku, väike vops ja tüdruk läks. Ta komistas küll mätaste, kändude ja puujuurte taha ning pisikesed peod olid käbisid täis. Aet õppis hästi oma liikumist kontrollima.

Emajõe kooli järgne aeg möödus Tartu Maarja Koolis, milles Aet lõpetas kaheksa klassi. Praegu käib ta Maarja päevakeskuses, kus teeb kunsti, käsitööd ja keraamikat. Lisaks kahel päeval nädalas käib Maarja keskuse kunstistuudios, kus teeb samuti müügiks kunstikäsitööd – tikib, õmbleb, heegeldab. See on Aedile huvipakkuv tegevusväljund.

Priit Kasepalu