2010. aastal kuuendat korda TV3 ja Elioni koostöös toimunud tänugalal „Eestimaa uhkus“ kuulutati Eestimaa uhkusteks ka Raissa Keskküla ja Olga Ilgina. Need naised seisavad pimekurtide, pimedate ja nägemis-liitpuudega laste huvide eest. Ajakirjale Sinuga annab intervjuu Eesti Pimekurtide Tugiliidu
tegevjuht Raissa Keskküla.

Eesti Pimekurtide Tugiliitu sattus Raissa Keskküla täiesti juhuslikult. Eesti Pimedate Liidu tuttav sekretär kutsus Raissat asendama sünnituspuhkusele läinud spordiinstruktorit. See oli 39 aastat tagasi, 14. oktoobril 1975. Toona kandis organisatsioon nime Eesti Pimedate Ühing. Eesti Pimekurtide Tugiliidu tegevjuht on Raissa alates 2000. aastast.

Millal hakati Eestis pimekurtidega tegelema?

Olin aastatel 1990–1994 tööl Soomes nägemispuudega inimeste keskliidus. Sel ajal toimus Eestis palju muutusi, Olga Ilgina algatusel alustas Eesti Pimedate Liit tööd ka lastega. Töö pimekurtide lastega algas 1993. aastal, kui Põhjamaade Nõukogu rahastamisel toimus esimene perekursus. Kursusel osales viis pimekurti last koos vanematega, kes leiti pimedate liidu ja Olga Ilgina abiga. Olga Ilgina on lõpetanud Leningradi Herzeni-nimelise
ülikooli tüflopedagoogika alal (pimedate õpetaja) ja saanud teadmisi ning praktikat kuulmise alal
erinevates maades täiendkoolitustel osaledes. Kursusel soovitasid välisspetsialistid luua lastevanematel oma organisatsioon, et kaitsta oma laste õigusi ja edendada tööd pimekurtuse alal. Nii loodigi 1994. aastal Eesti Pimekurtide Tugiliit, Kirke-Anneli Kuld EPIKoja peaspetsialist mis sai esimese abi Saksamaa luterlikult kirikult. Kuigi selle lõid lapsevanemad oma laste jaoks, otsustati kaasata ka täiskasvanuid, sest Eesti on väike ja eraldi organisatsioonil poleks mõtet. Esialgu täiskasvanutega eriti tööd ei toimunud. Aastatel 1996–98 oli Eesti Pimedate Liidul ja Soome nägemispuudega inimeste keskliidul ning Soome rootsikeelsete nägemispuudeliste liidul ühine Euroopa Phare-Lien projekt. The Inclusive Estonia Phare-Lien projekt “Erivajadustega inimeste kaasamine ühiskonda” oli selle nimi ja mina olin selle Eesti-poolne koordinaator. Selle projekti raames alustati aktiivsemalt tööd ka pimekurtidega. Soome pimekurtide piirkondlik sekretär Terhi Pikkujämsä tuli Eestisse, käis mööda Eesti nägemis- ja kuulmispuudega inimeste organisatsioone ja tutvus nende tegemistega. Lõpuks tuli ta minu juurde ja ütles, et nüüd pean ka pimekurtidega töö enda peale võtma. Tegelesime pimekurtidega ühiskondlikel alustel, kuid 2000. aastal lõime juba ametliku töökoha, tegevjuhi ametikoha. Töötasu tegevjuhile saime Eesti-Soome ärimeeste ühingult. Raha kogus ühing oma jõulupeol ning seda kogunes nii palju, et sellest jätkus kogu aasta palgaks. Palk oli sümboolne, aga pimekurtidega algas väga aktiivne tegevus

Kuidas kujunes välja töö lastega?

Tööd koolieelsete lastega alustati 1993. aastal, kui Olga Ilgina eestvedamisel loodi nägemispuudega lastele lasteaiarühm Linnupesa lasteaias, mis tänaseks jätkab tegevust Tallinna Heleni koolis. Lisaks lasteaiale vajasid lapsed ka kooli. Tartus on kool nägemispuudega lastele, Tallinnas ja Põhja-Eestis aga, kus elab umbes 1/3 Eesti
elanikkonnast, sellist kooli polnud. Lõpuks saime ruumid Heleni kooli, kus on koos kurdid, kes on väga tormakad, ja pimedad, kes liiguvad aeglaselt. Muretsesime, kuidas nad seal omavahel hakkama saavad. Ameerika spetsialistid, kes käivad siin igal aastal ja tunnevad meie lapsi ja nende vanemaid, ütlesid, et see on parim kool, mida nad on näinud. Nad ütlesid, et on uskumatu, kui hästi kõik on siin korraldatud – pimedatel on oma osakond, nad on justkui eraldatud, aga söömas käivad koos kuulmispuudega lastega, nad liiguvad kooli ruumides
iseseisvalt. Kurtidele lastele on räägitud, et tuleb ettevaatlik olla. See toimib väga hästi, kusjuures samal ajal saavad ka spetsialistid omavahel kogemusi jagada. Lapsed on väikesest peale sellises keskkonnas, kus nendega tegeletakse professionaalselt. Tavakeskkonda võib minna alles siis, kui nad on saanud spetsiifilised algteadmised ja oskused.

Ma mäletan juhust, kui õpetaja Olga tegeles poistega. Nad vaatasid seal midagi ja siis ta ütles, et toimetage siin edasi, ma lähen kaugemale. Pimedale tuleb alati öelda, kui sa lähed ära ta juurest. Poisid toimetasid edasi, aga nagu ikka lastega juhtub, hakkasid seal ulakust tegema. Ja siis Olga hõikas ruumi teisest otsast: „Poisid, tehke oma ülesandeid!“ Poisid küsisid vastu: „Õpetaja Olga, kuidas te nii kaugelt näete?“ Hääl kostis ju kaugelt,
kuidas sai õpetaja näha, kui ta ei olnud siin? Sündinud pimedal pole arusaamist, mis see nägemine on. Tema jaoks on nägemine see, et asjad antakse kätte ja ta katsub – nägemine toimub käte abil. See on päris pikk protsess, kui sündinud pimedani jõuab kohale kogu meid ümbritsev maailm.

Kas pimedana sündinute ja elu jooksul pimedaks jäänute õpetamine on erinev?

Absoluutselt. Tavakoolis on väga raske õpetajale selgeks teha, mida see tähendab, kui laps ei ole kunagi näinud. Meil on ka selliseid lapsi, kes on kooliajal pimedaks jäänud, neil on ettekujutus meid ümbritsevast elust olemas.

Mäletan juhust lasteaiast, kus oli väike, vast kaheaastane pime tüdruk, keda õpetaja julgustas naeratama: naerata veel, naerata veel. Kõike peab õpetama. Need pimedad, kes on nägijad olnud, teavad, et tervitades ja tutvustades tuleb ulatada käsi. Ja kui hakatakse tutvustama, sirutab ta käe välja. Kui seda pole õpetatud, seisavad lapsed, käed niisama kõrval. Pisiasju peab õpetama.

Mida arvate Helen Kelleri loost?

Helen Kelleri lugu on hea näide sellest, mis saab lapsest, kui teda õigesti õpetatakse. Helen Kelleri elust on tehtud film ja etendus Endla teatris. Tööd lapse ja perega tuleb alustada võimalikult vara, Helen Kelleri puhul see nii ei olnud ja sellest tulenevalt oli õpetaja töö esialgu väga, väga raske.

Põhja-Eestis kutsub Tallinna lastehaigla kohe kohale meie tüflopedagoogi ja algab töö perega. Meie kodulehel on ühe lapsevanema artikkel Richardist, kes tuli meie hulka liiga vara ja liiga väiksena. See lugu on õpetlik selle poolest, kui raske on lapsevanemal mõista lapse olukorda. Oleme korraldanud perekursusi, kus puudega laps osaleb koos pere tervete õdede-vendadega, samuti vanavanemate ja teiste sugulastega. Kursuse lõpus aruteludel imestavad lapsevanemad väga tihti, et kuidas nad ise ei tulnud mõne asja peale. Tegelikult on ju nii, et kui sünnib puudega laps, ei sünni kaasa oskused lapse arendamiseks. Vajame spetsiifilisi oskusi ja selleks on koolitatud spetsialistid.

Milline on praegu olukord Eestis?

Varem oli Tartu ülikooli pedagoogika üliõpilastel võimalus minna õppima Leningradi kas surdopedagoogiks või siis tüflopedagoogiks. Praegu on nende spetsiifiliste teadmiste täiendõpe juba aastaid pimekurtide tugiliidu õlgadel. Oleme koolitamiseks kasutanud Ameerika projekti, mis on suunatud perede toetamiseks ja koolitusteks. Oleme koolitanud lasteaedades, koolides ja hooldekodudes inimesi, kelle hoolealusteks on pimekurdid, pimedad ja nägemis-liitpuudega inimesed. Koostöö Ameerika Hilton/Perkins programmiga toimub juba 15 aastat, õppejõud Ameerikast on kohal käinud kaks korda aastas, nädal kevadel ja nädal sügisel. Soomlaste abiga on koolitatud orienteerumis- ja liikumisõpetajaid. Koolitusi viib läbi ja töötajaid juhendab ka Olga Ilgina koos meie endi töötajatega, kes on saanud juba vastava kvalifikatsioon

Kas see projekt on jätkusuutlik?

Oleme viinud läbi kaheaastase koolituse nii Tartu kui Tallinna ülikooliga. Eestis on spetsialiste ja materjale ja me võiksime loenguid pidada, aga kogu see programm võiks olla ülikoolide juures. Siiani pole me seda saavutanud, sest meie haridussüsteem on väga jäik.

Kui palju on statistika põhjal abivajajaid?

Meie juurde tuleb tänapäeval aastas umbes 12 last ja rohkem. Meist teatakse nüüd rohkem, lapsevanemad suhtlevad omavahel. Nähtavasti on info positiivne, sest meie juurde tuleb aina rohkem lapsi. Ja see on väga hea. Hea esiteks perele, nad ei ole peata, neil on mingid pidepunktid ja teadmised, mida teha. Nad küsivad kohe, kui laps on sündinud, kus ta õppima hakkab, mis tööd ta tegema hakkab jne. Kas meie terve lapse puhul kohe just niimoodi mõtleme, seda vist mitte. See on väga hea, et puudega lapse vanemad saavad teada, et on olemas õppimisvõimalused jne. Meie tugivõrgustikus on üle 100 lapse. Oluline on alustada tööd lapse ja perega võimalikult vara.

Koolitusi peredele viime läbi tasuta, taotledes raha erinevatest projektidest.

Kas lapsevanemad kaaluvad ka lapse äraandmise võimalust?

Jah. Kui me alustasime, oli see äraandmise protsent tunduvalt suurem. Kui on abi ja toetus lapse arenguks, siis vanem jätab lapse koju. Praegu aga on Olga Ilgina märganud, et tihti helistatakse lastekodudest, mis tähendab, et tendents on lapsi ära anda. Kas olukord on muutunud, ma ei tea. Meiepoolne abi pole majanduslikule olukorrale vaatamata väiksemaks jäänud. Puudega lapse sünni korral on vanemad väga suure pinge all,
sellepärast meil ongi perekursused ja -debatid. Õpetuses peab olema järjekindel ja ainumõeldav
on koostöö peredega.

Kui lapsest saab täiskasvanu, siis mis saab edasi?

Praegu on probleem selles, et meil ei ole nn jätkukohta, kuhu oma noored panna. Oleme täielikus ummikseisus. Ma ei näe kohta, kuhu panna need noored, kellega oleme tegelenud lapsest saati, kellest on saanud teovõimelised inimesed, kuid kes siiski vajavad kõrvalabi. Mõtlen siin pimekurte ja nägemis-liitpuudega noori. Olen rääkinud lapsevanematele, et peaksime looma midagi analoogset Maarja külaga. Mujal maailmas on seda
loonud lapsevanemad. Mina isiklikult tugiliidu töö kõrvalt ei suuda seda teha.

Milline on olnud koostöö Soomega?

Maksab idee, oleks ainult mõttekaaslasi. Koostöö Soomega, mis algas 1979. aastal, on olnud väga toetav. Soomelt oleme saanud hulgaliselt abi koolituste ja puudespetsiifiliste materjalide osas. Tihe on täiskasvanud pimekurtide koostöö. Meil on Eestis kõige rohkem täiskasvanud pimekurte, mille põhjustab Usheri sündroom. Tihti on nende inimeste kommunikatsiooniks taktiilne viipekeel ja ka selle oskuse omandasime Soome spetsialistide abil.

/Usheri sündroom on sagedane kuulmislanguse ja vaegnägemise koosesinemise põhjus. Usheri sündroom
on autosoom-retsessiivselt päranduv kliiniliselt ja geneetiliselt heterogeenne haigus/.

Kas ka Eestis on koostööpartnereid?

Eestis on olukord väga muutunud paremuse poole. On olnud mitu head projekti, näiteks Endla teatri etendus ameerika pimekurdist Helen Kellerist. Enne kui Kalju Komissarov hakkas tükki lavastama, oli ta otsinud internetist, kas ka Eestis on pimekurte. Ta leidis meie kodulehe, helistas mulle ja rääkis, et tahab läbi selle etenduse meid
aidata. Seejärel võttis ta ühendust teatriga. Nad tellisid helkurid ning korraldasid nende müügikampaania. Etenduse nimi oli „Imetegija“, helkuril kiri „Teeme koos imesid“. Üllatas, et selline mehine mees nagu Kalju Komissarov on, tuli ise sellise mõtte peale. Ma olin sellest pisarateni liigutatud. Kampaania tulemusena koostasime Eestis punktkirjas noodiõpetuse materjalid ja Vello Vart koolitas muusikaõpetajaid, et pimedad
lapsed saaksid muusikalist haridust omandada võrdselt nägijatega.

Ja veel üks heategu. Kaarli koguduse liige luges meie kodulehte ja kuna olid lähenemas jõulud, mõtles, et võib-olla läheb meil vaja mõnda muusikariista. Muusika on pimedatele väga oluline. Kaarli kogudus korraldas heategevuskontserdi „Su samme kaja“, mille tulemusena saime klaverisüntesaatori, mis lastele väga meeldib.

Eesti Ravimitootjate Liit soovis meid ka aidata, sest pimedat ravimid ei aita. Nad kogusid raha ja ostsid punktkirja printeri, mis on väga kallis (maksis üle 124 000 krooni). Meie arvele laekub igakuuliselt väike summa ühelt anonüümselt annetajalt, kellele oleme nii tänulikud. Eesti inimesed on suurepärased, suhtuvad nägemispuudega
inimestesse südamega.

Mis energiat annab, sära silmadesse toob? Mis on mureks? Töö ei ole ju kergete killast.

Mina ei ütleks, et töö raske on, pigem huvitav. Minu eakaaslased, 72–73-aastased, ei saa aru, miks ma tööl käin. Vastan, et huvitav on. Palju on veel teha, kuidagi ei saa koju jääda. Ma mäletan, et umbes kümme aastat tagasi, kui me veel Tondil olime, tuli mulle vastu üks Tartu vaegnägija ja imestas: „Raissa, sina ikka veel siin!“ Mina vastu: „Mis mõttes?“ „No kuule, sa olid juba nii ammu keskealine!“ Hakkasin naerma ja tema ütles: „Pole viga, sa oled veel päris kõbus. Tööta edasi!“ Sellised asjad ikka innustavad. Minu jaoks on see puhas rõõm, meie inimesed on niivõrd positiivsed ja on tore vaadata, kuidas lapsed arenevad. Lastest on saanud täiskasvanud, paljudest on saanud emad, mõni on juba vanaema. Täiesti tore ju.

Kõige suurem mure on, mis saab siis, kui lapsed saavad täiskasvanuks.

Palun üks hea soov teistele.

Ütleksin lapsevanematele: ärge jääge oma murega üksi, otsige üles spetsialistid, kes teid õpetavad
ja juhendavad. Sama kehtib ka täiskasvanute puhul, abi tuleb otsida. Ilma puudespetsiifilise abita
on raske toime tulla.

Eesti Pimekurtide Tugiliit on rehabilitatsiooniasutus, kus pakutakse teenust pimekurtidele, pimedatele ja nägemis-liitpuudega lastele ja täiskasvanutele. Pöörduge meie poole, teeme koostööd, sellega saab tuge kogu pere, puudega inimene ja ka teda ümbritsev tugivõrgustik.

Ärge unustage – koos teeme imesid!